Oeh

Järjekordselt kogesin, nagu mu isiksusetüübiski kirjas, et minu vähemalt endameelest geniaalseid ideid ei taheta kuulda võtta ja paljudele on need üldse liiga keerukad, et aru saada. Vähemalt oli keegi, kes sai lõpuks asjale pihta (talle meeldis see:) ja saab asja temaga teoks teha. Nii et asi polegi päris lootusetu. Ma ei räägi ju liiga kiiresti, või räägin?

Nüüd vaatama kaksikuid ja kuuikuid:D

Kallamon

Täna nägin üht sõpra, kes sõidab itaaliasse õppima ja ajasime pika jutu maha ja lõpuks kallasime ja ta rõõmsalt tõdes, et ometi inimene kellele meeldib kallada. ma vist ikka täitsa kalla ja kaisuloom:) Nurr selle peale:D

Aga see ilm on võimatu! Lasteaias panime oma lapsukesetele, keda ei olnud just vähe, õueriided selga ja siis kui jõudsime õues natuke aega olla, hakkas vihma ja rahet tulema ning pidime tagasi tuppa ronima. Õhtupoole sama lugu ja siis ei saanud üldse õues olla. Vähemasti õppisid lapsed taas omale riiete selga panemist, sest suvega on nad sellise asja küll ära unustanud. Huvitav, kas kodus kantakse neid kätel ja riietatakse algusest lõpuni? nad tegelikult juba suured lapsed ju. Samas aga tahavad vanemad, et nende lapsed oleksid nii suured ja tublid, et nad juba kolmeselt loeksid, kirjutaksid, mängiks pilli, tantsiksid jne. Nad üldse ei mõtle, et saadavad lastele nii segaseid signaale, et lapsed ei saa lõpuks üldse aru, mida neilt tahetakse. Ole suur, aga samas ole ka tita.


Kuna mul on külm ja ilmatõttu pisut kurb meel siis kallan teid kõiki soojalt:D ja soovin teile soojust südamesse;)

Miski pole igavene

Philip Pullmannilt on tabav mõte: „Kui ollakse noor, siis arvatakse ikka, et kõik kestab igavesti. Paraku ei kesta”. Surma teemaga olen juba liiga tuttav ja see tutvus algas liiga varakult. Samas aga annab see hoiaku, et tuleb hinnata seda mis on antud hetkel ja elada nii, et see oleks nagu viimane, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Ilmselt sellepärast mul ongi raske minna magama, kui on nö. lahtised otsad ja asjad lõpetamata, sest kunagi ei tea, kas on veel aega, et asjad korda ajada.

Samas, praegugi tahaks, et head asjad kestaks igavesti, aga paraku see lihtsalt ei ole nii, miski pole igavene, kuid lootus jääb. Nagu üks teine inimene on öelnud, et ära kunagi võta kelleltki lootust, sest see võib olla ainuke asi, mis talle veel jäänud. Aga siinkohal ei tohiks kindlaski ka õhutada ilmselgelt võimatut lootust, see teeks asja hoopis hullemaks.

Soovitus teistele, kuulake rahvatarkusi, neil on tõepõhi all. Siinjuures tänud sõbrakesele, kes mind hoiatas, kuid keda ma ei kuulanud. Omad vitsad peksavad (teinekord olen targem, loota ikka võib :P ), kuid peavad nad nii valusad olema? Kuid valu lõpuks kaob ja päike piilub taas

Päikest teile kullakesed ja suur kalla:D

Point

Sain täna kaks väga head ja tabavat mõtet:

• Vaprad ei ela igavesti aga ettevaatlikud ei ela üldse. Elus tuleb ikka riskida, oleneb ainult, millise hinnaga ja kas asi seda väärt on.
  
• Ära kurvasta, et miski läbi on. Rõõmusta, et see üldse oli:) Seda võin kinnitada, et vähemasti minu puhul see nii on. Lõppud on alati kurvad ja raksed, aga kui suurem valu möödas, meenuvad head mälestused mis tahest tahtama toovad esile mõne muige, naeratuse ja miks mitte ka naeru. Seda lauset tasub öelda ka teistele, algul ei tundu see kül lohutavana, aga mida aeg edasi, seda õigem ja vett pidavam see on:)

Nii, nüüd tarvis kolleegile oma firmaroa retsep kirjutada:) Aga avalikult ma seda siiski välja ei anna:P

Eile sai lõpuks ka sünnipäevaks kingitud lauamängu mängida. Olime varem seda Grämmyga mänginud, kuid siis vaid kahekesi ja siis ka mängisime pisut valesti, aga ka seekordne mäng tõestas, et see mäng on vahva:D Seekord ühines meiega veel üks mängija. Loodetavasti tuleb üks mängija veel juurde, siis läheb huvitavamaks ja saab siis võtta kasutusele ka mängu lisandi:)

Täna siis nägin oma nukukesi üle tüki aja. nad on nii suureks kasvanud:) mõni rohkem, mõni vähem. Väga tore oli neid näha:D ja leida, et mõned asjad siiski ei muutu, nuta või naera. Ma eelistaksin naeru läbi pisarate:)

Kuidas defineerida mõistet hea semu?

Päev maal

Käisin täna maal, hommikul sai rullikatega jälle Kiisal käidud, väga mõnus:) ja siis rattaga maale kihutatud. Käisin tädiga rebase urge otsimas. Õiget kohta küll me üles ei leidnud, aga leidsime hoopis uue suure kivi juurest, loomulikult pidin mina ka kivi peale ronima ja vaade oli hea:D Seiklesime metsas, leidsime seeni, mustika lehti, aga mustikaid polnud. Mets oli väga ilus, pole ammu enam lihtsalt metsas lihtsalt käinud. Tänud tädile, kes viitsis mnuga kaasa tulla:) metsas kuulsime ka okste praginat ja sahinat, ehk jälgis meid seal üks valge sabaotsaga karvakera? Igatahes leidisme urud, mis oligi asja eesmärk:D peale selle on maal veel üks rebane, kes käib naabri kanu piilumas. Maal ei hakka kunagi igav seal on veel metssead, põdrad, hirved, vesirottid, muttid ... kas jätkan?

Pärast sai onuga niisama jutustatud. Teema sai alguse sellest, et meessoost tudengitele ei taheta kortereid üürida, eelistatakse naistudengeid. Arvatakse et need on korralikumad, aga kas ikka on? Ja lõpuks jõudsime jutuga sinamaale, ei tea küll kuidas, aga et tegelikult naistel polegi enam mehivaja:D Aga kui meie loogikat vaadata, siis ega tegelikult tõesti pole. Lohutus kõikidele üksikutele:) Võtke lemmikloom !Hmm aga mille nimel ma siis mässasin...?

Igatahes oli tore päev, nüüd aiamaale.

Leidub igasuguseid

Olin täna tööl ja seal juhtus nii mõndagi. Hommikul rääkis kolleeg, et eile olevat kõigepealt üks oma meelest hästi tähtis ema öelnud eakamale pedagoogile, kes tema last korrale kutsus (laps tegi pahandust), et mida sa piiksud. Mida veel. Selle ema noorem laps on täiesti kasvatamatu, vanem õnneks pisut mõistlikum, karjuvad, hauguvad vastu, teevad pahandust ja teistele haiget, rääkimata veel suuvärgist ja sõnakuulamisest. Ise oma lapsi ei kasvata ega lase seda ka teistel teha. Siit edasi see eilne teema, et õpetajatele vaadatakse ülevalt alla ja õõnestatakse nende tegevust. Mina oleksin sellele emale küll üht-teist vastu öelnud. Teine eilne juhtum olevat olnud selline, et vanem helistas ja ütles, et toodagu tema laps aiast välja parkimisplatsile. Huvitav, mis ajast lasteaed veel sellist teenust pakub. Varsti helistavad vanemad ja ütlevad aadressi kuhu nende lapse peab viima, mida veel. Mina oleksin vanemale öelnud, et tulgu ikka ise oma lapsele järgi. Esiteks ei ole see õpetaja ülesanne ja teiseks, ei saa ta ju siis teiste laste juures olla ja kui midagi juhtub on ju pedagoog selle eest vastutav.

Täna siis tuli üks ema ja vaatas, et last polegi. Ma siis ütlesin, et isa viis lapse tund aega tagasi minema:) Suve algul oli selline juhtum, et isa küsis, et kus lapse ratas on? Esiteks, vastutab laps oma ratta eest ise, kus see on ja teiseks, ei tulnud poiss sel päeval üldse rattaga. Kui ma seda isale ütlesin, siis tuli tal jah lõpuks meelde.

Selliseid juhtumeid hakkate siit edaspidigi leidma :P

Täielik blondiin

Miks käia keset palavat päeva rullitamas? Esiteks, selleks et selle kuumaga sellise idee peale tulla, peab veidi sassis olema, järelikult pole midagi kaotada. Teiseks on siis väga vähe inimesi liikvel ja mõnus on sõita  kui inimesi vähe ja kolmandaks, mõnus päevitus on garanteeritud. NB! veepudel peab igatahes kaasas olema :) Igaühe enda otsustada.

Peale rullitamist läksin koju ja pärast tahtsin aiamaale minna, kuid kodu võtmed olid kadunud. Tuulasin kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi. Arvake ära kust ma need lõpuks leidsin:) Välisukse küljest väljaspool korterit. Ilmselt oli päike siiski halvasti mõjunud. Sissetulles unustasin võtmed ka sisse kaasa võtta ja nii seisid need seal kõigile nähtaval-saadaval ligi kaks tundi:P hea et keegi mind lukutaha ei pannud ja võtmed veel üldse alles olid, arvestades seda, et inimesi liikus suhteliselt palju ja trepikoja uks oli alt lahti. Rõõm tõdeda, et võõraid inmesi saab veel ikka usaldada:)

Album kõigepealt maas, siis nüüd ei lase pilte lisada, kunagi lükkan need ikkagi üles, olgu siis kasvõi mitme aasta pärast, kui enne ei saa.

kolm päeva veel...

8 august, kolmapäev

Heh, tegingi ära. Aga kõigepealt hoiatan, et midagi põnevat siit lugeda küll ei maksa oodata, seda mitmel põhjusel: ei oska kirjutada, olen igav inimene ja mu elu pole ka just huvitav, nii et tehke oma ajaga midagi põnevamat;) Ahjaa, olen kas õrn kuuneitsi, kellele on lihtne haiget teha(enamasti ei märgatagi, et seda tehtud on) või hull kuutõbine, kellest aru ei saada. Otsuastage ise, kas maksabki edasi lugeda, igatahes psühholoogi arveid kompenseerima ma ei hakka;) Peale selle olen tulevane lasteaiaõpetaja, kes jääb igavesti lapsemeelseks ega kasva kunagi suureks.

Võtsin täna taas lugemiseks ühe ammuse hea raamatu, Philip Pullmani trioloogia, mille esimeseks raamatuks on Kuldne kompass. Soovitan soojalt lugeda, paneb igati mõtlema erinevate asjade peale ja huvitav. Kõige parem kui loetaks kõiki kolme, sest alles viimases raamatus tuleb asjasse selgus:) Tekkis siis ka huvitav mõtteaine, millise kujuga oleks küll minu daemon?Paraku ei saa seda kunagi teada...

Täna käis jällegi ajakirjandusest läbi õpetajate puuduse teema. Mida nad siis õige ootavad? Õpetajatel õigusi pole, lapsed võivad koos vanematega pähe istuda. Peale selle vaadatakse neile ülevalt alla, palk on võrreldes keskmise palgaga madal (nälga ei jää, aga palkmaja lubada ei saa, huvitav, miks ma üldse selle eriala valisin?:P). Ega kõik pole Pestalozzid, kes teevad seda missiooni tundest. Igatahes tundub mulle, et see on pigem kutsumus ja hoolivus nii ühiskonna kui tuleviku suhtes. Aga minu eriala suureks plussiks on see, et ma jään igavesti nooreks ja saan oma töös kasutada loovust ja fantaasiat, peale selle on lapsed nii vahvad, et vähemalt üks korralik naermine päevas on garanteeritud, kui tuju kehva, tulge mulle tööle külla;) Peale selle pikk suvepuhkus ja võimalus saada suvel pruuniks.



Selleks korraks siis kõik, nüüd tudile (lasteaia sõnavara jääb külge).
Huvitav milline mu daemon siiski oleks...