Gerberad ja DNA

Uusi avastusi teevad need, kes ei tea, et nii ei saa:) Kevadel soovitas mu botaanikahuvili ne töökaaslane potis olnud gerbera maha istutatada, sest potis talve ta nagunii üle ei ela, et las õitseb siis veel avamaal ka korra. Sügise saabudes ei raatsinud teda sinna maha jätta, pistsin ta siis tagasi potti lootes, et ta siiski otsi ei anna. Praegu on mul aknalaual õitsev lilleke:D Uurisin siis netist, et gerbera elab talve üle väga harva, sest talle ei saada tema jaoks sobivaid tingimusi. Ta vajab palju valgust, jahedat õhku ja vähest kastmist. Tundub et praegune õhkkond on tema jaoks sobiv, sest ega ta muidu ei õitseks mul:D

Minu geenivaramu saaga sai ka lõpuks lõpule. Hõiskasin ühel pühapäeval, et ju nad said siis sellest ühest ampullist DNA kätte, sest muidu oleks mulle reedel helistatud. Järgmisel päeval helistati, et nad ei saanud ja peab minema linna uuesti verd andma. Eile siis käisin ära. Väike hirm küll oli, aga kuna ma juba teadsin mis ees ootab, siis oli see pigem pabistamine. Seekord võttis vere ära inimene, kes seda päevad läbi teeb. Pandi mugavasse nahktooli istuma, käe peale ei lubatud vaadata. Pandi siis nõel sisse. Veidikese ajapärast siis uurisin, et kas verd tuleb ning öeldi et tuleb ilusti:D Istugu ma aga rahulikult edasi, et veri jooksmist ei lõpetaks. Anti veel meeneks Geenivaramu logoga helkur:) Nüüd olen tänukirja auga välja teeninud:D

Ilusat advendiaega! Hoidke neid kes teile kallid ja tähtsad:)

Paintball ja 7 auku.

Ühel ilusal laupäeval läksime Kassuga paintballi metsa mängima. Minu jaoks oli see täitsa uus asi ning pelgasin veidi, sest kuuliga pihta saada võib olla valus ning kuidas ma ometi teise inimese pihta lasen ja talle haiget teen? Hommikul läksime Margoti autoga Järvele võtsime sealt veel ühe peale ning suundusime edasi mängukohta. Mängukohas olid metsaalused värvilisi kuule täis. Saime omale kaitseriided selga, peakatted ja näokaitsme pähe ning kuulsin äkki püssihäält mis hirmutas päris korralikult. Esimene mõte: ma tahan koju tagasi! Pidasime maha mitu lahingut, oli nii paljal maastikul kui ka maja vallutamine. Oli isegi au jääda viimaseks ellujääjaks, võtsin uhkelt lipu ja viisin selle vastaste poolele. Pihta saadi mulle 2 korral ning ise sain pihta vähemalt kolmele. Iseenest ju hästi, aga siiski vaatasin et selline mäng mulle väga ei istu. Teise inimese pihta tulistamist ning püssipauke pigem siiski väldiks. Vähemalt sai ära proovitud ja tegelikult oli üsna vahva siiski.

Mõned nädalad tagasi tuli lasteaeda teade, et on võimalik liituda geenivaramu programmiga. Panime end mõlemad Kassuga kirja. Eelmise nädala kolmapäeval saime ankeedid, mille pidime esmaspäevaks ära täitma, kuna oli ka küsimused esivanemate kohta, palusime ka oma vanemate abi. Eile siis oli see suur verevõtu päev. Ööl enne seda nägin õudusunenägusid kuidas hiigelsuuri nõelu mulle kätte torgati ja miskipärast ei tahtnud need sisse minna ning siis hoolega suruti. Mul oli elus enne seda vaid korra võetud veenist verd kui ma olin 5-6 aastasena esimest korda Keila haiglas ning sellest ma enam suurt midagi ei mäleta. Kell 11, nagu me end kirja olime pannud läskime siis Kassuga verd andma, üks ühte ja teine teise kabinetti. Algul vaadati meie kirja pandud andmed ja siis hakati verd võtma. Kuulsin kuidas Kassu teisest kabinetist väljus, vedas tal, juba läbi. Minult hakati siis verd võtma. Algul istusin. Võeti vasakust käest, aga võta näpust, veen jookseb nõela eest ära. Nõel ajas naha all veeni taga (päris valus:S), aga mis läinu see läinu. Võeti ette teine käsi. Sama lugu, veen kohe mitte ei taha et teda torgataks. Siis pannakse mind voodile pikali. Ka see ei aita. Lepime kokku et kui teistelt kõigilt proov võetud tulen tagasi. vahest siis õnnestub. Lahkun kabinetist värisedes. Õnneks Kassu jäi mind ootama. Käisime lastega õues, panin nad magama ja tegime teed, kui kuulsin et uks avanes. teen Ainole grimasse et kas nüüd peab tõesti jälle minema? Parem käsi juba valutas. Läksin siis rõõmsalt teisele katsele. Nüüd proovis võtta teine tädi, kes pidi olema suuremate kogemustega ja väga proff. Ka temal ei õnnestunud. pandi siis jälle pikali. Lõpuks õnnestus saada üks ampull täis ja teise alla veerandi. Nüüd saadi veenid kätte, kuid verd ei tulnud neist! Asi lõppes sellega, et loodetakase, et nad saavad antud verest mõne korraliku DNA ahela, kui mitte, lähen veel verd andma. Juhuuuu! Lõpuks oli mul vasakul käel 3 torget ja paremal 4. Mõlemal käel verevalumid. Õhtul käed valutasid, nii et sai neile tehtud viinakompressi ja õnneks hommikuks oli kõik ok, veidi oli vasak käsi valulik, aga võrreldes sellega et eelmine õhtu oli valus seda sirgena hoida oli asi väga hea ning sai rõõmsalt koolitusele põrutada:D

Minu plaan minna doonoriks jääb ilmselt ära. Annan oma panuse geenivaramusse ja loodan et sellest piisab:)
Vahvat lumes möllamist!