Laupäeval

Möödunud laupäev oli meil üks kiire päev.  Päeval käisime linnas Kaspari vanemate juures Kaspari isa sünnipäeval ja õhtul olime sõbral külas. Oma mõlemad uned magas autos ja olid lühikesed.

Linnas oleme Kaspari vanemate juures käinud juba ajast mil Pärt päris väike oli. Enamasti viib meid linna minu vend, mõnikord ka Kaspari ema. Autosõit enamasti meeldib Pärdile ja mõnikord lausa jääb magama. Linnas on oma maja aiaga. Samuti on seal koer ja kass. Eelmine sügis naersimegi Kaspari õega, kes oli äsja omale koeratkutsika võtnud, et kubki tegeleb oma beebiga :).  Debby on aga väga vallatu ja nüüd on aias elektrikarjus, sest koer puges aiaalt ja pääses ka üle aia jne, koguaeg aiast välja ja muud ei jäänud enam üle.

Suvel oli aias ka väike bassein kus Pärt sulistas ja Pärt on juba ka saunas käinud.  Pärdile on linnas käimine mõnus, uus koht mida avastada jne. Vanavanemad poputavad jne. Koju tagasi tulles on mõnus vaadata kuidas mänguasjad millest enne oli tüdinnenud on jälle põnevad. Kuna meil autot pole ja vend peab vedama, käime linnas ala kord kuus, on olnud ka pikemaid perioode mila pole linna jõudnud.

Õhtul oli sõbral külas ja väga mõnus oli üle pika aja neid näha ning om silmaga saada kinnitust, et maailmarändur on kodus jälle. Pärt seal algul veidi võõrstas, pärast naeris ja jooksis, eriti meeldis trepp.

Pärt on ära õppinud, et kui jookseb paelaga ees jookseb Helbeke järgi. Pärdile väga meeldib ja muudkui kilkab.

Esimene aasta Pärdiga

Minu viimasest postitusest on möödas juba palju aega.

Pärt sündis pühapäeval, aga kuna kaal oli väike ja peale sündis kaal veelgi vähenes ei saanud me enne koju kui kui kaal enam ei lange. Koju saime kolmapäeval, meil vedas, saime olla perepalatis. Mina jäin perepalatiga küll rahule ja vaadates nüüd neid remondituid perepalateid ei üteks küll, et meie omal oleks midagi viga olnud. Ainuke asi oli et oleks võinud olla dušši kardin, muidu iga pesuga sai wc põrand üle ujutatud ja wc oli ikka päris suur.

Koju jõudes oli kõik ok, kass oli ka rõõmus et me kodus. Aga peagi oli näha et kassil armukadedus. Kassile pealevaadates oli kohe näha et väga õnnetu. Püüdisn ikka kassiga ka olla ja mängida. Peagi kass harjus. Algul ei olnud ööl ja päeval suurt vahet. Enamuse ajast laps magas ja kui ei maganud uudistas. Algul oli kaaluga ok, aga 7 kuuselt oli juba sellega mure, kaal väike. Laps lisasööki ei soovinud, oli nõus vaid magusaid püreid veidike sööma. Perearst rääkis, et laps peab sööma, sundida ei saa ja ei soovitnud magusat. Aga kuidas sa annad lapsele süüa kui ei söö?  Peale 11 kuuseks saamist hakkas Pärt äkki hästi sööma, kuigi kaal on vist ikka veel väike, sööb lpas kenasti ja probleeme ei peaks olema. Mina olin ka lapsena väikese kaaluga ja ema sai pidevalt perearstilt pahandada. Ema ütles sama, et kui laps ei söö, ei saa ju sundida.  Mingi aeg oli probleemid ka gaasidega ning sain jälile, et kui ma kui joon piima on lapsel suuremad gaasid ja nii jäi mul  piimajoomine ära.  7 kuuselt hakkas käputama( roomamise jättis vahele)ja mõnde päevad peale seda tõusis toe najal põlvili, esimese sammu astus 22 november ja korraalikult käib ubes aastaselt. Tubli ja rõõmus laps :)

16 detsember 2012

15. detsembril olime õhtul Margoti sünnipäeval. Koos oli ikka üks suurem seltskond, kellest mulle paljud olid võõrad. Kell hakkas saama juba 12 öösel ja plaanisime kojuminekut kui äkki oli mul imelik olla ja mõtlesin, et käin enne veel wc ära, kus avastasin, et veed voolavad :) No jah, nüüd pole muud kui koju ja sünnitama :) Hingasin mõned korrad sügavalt sisse,näole rahulik ilme ja Kaspari juurde, kellele ütlesin, et nüüd koju, asjad kokku ja haiglasse. Kellelegi me midagi ei öelnud ka, et miks nüüd kojuminek. Margot veel enne meie äraminekut paitab mu kõhtu ja uurib kõhubeebilt, et millal lapsel plaanis sündida, meie muidugi muigasime selle peale. Endal oli küll tunne, et minu veidi ärev olek reedab midagi, aga ei, keegi ei saanud midagi aru. Kojuminnes valuhoogude ajal tegime väikeseid peatusi. Helistasin ka vennale, et oleks aeg auto maja ette valmis panna, sest vend oli veel nagunii üleval. Kodus helistasin haiglasse, kuna ei tundnud enam lapse liigutusi ja see pani veidi muretsema. Haiglast öeldi, et kui lähemal ajal ikka midagi ei muutu, oleks hea kui haiglasse läheks. Asjad koos, ema ärkas ka üles, et mind veel näha ja oligi haiglasse minek. Õues sadas ilusat lund ja läbi linna sõita oli ikka väga ilus. Haiglas võeti meid ilusti vastu, vaadati üle, kõik oli ok, pidigi olema, et kui veed on tulnud, ei tunne enam selliselt liigutusi kui enne. Saadeti sünnitustuppa. Mul oli muidu enne kõik peas valmis mõeldud, mida võtan haiglasse kaasa, aga kuna ma polnud arvetanud, et ma nv sünnitama lähen ei olnud asjad koos. Kaasa said riided ja muu selline ning pakk komme. Haiglasse jõudsime peale kaht. Kuna kõht oli tühi sõin paar kommi, mille ma peagi küll välja oksendasin. Varahommikul sündis üks laps ja peale seda olin haiglas ainuke sünnitaja kuni lõunani. Kümne ajal sain minna dušši alla, kus oli palju kergem valusid kannatada, üldse mul oli lihtsal olla püsti ja liikuda, lausa piin oli olla sellili kui oli ktg aeg. Lisaks ämmaemandale oli ka praktikant.Umbes kahe ajal olid valud juba päris väljaknnatamatud ja sellest ajast alates olin ma dušši all ja keeldusin  sealt ära tulemast. Järsku aga valud kadusid mis asendus pressimisega ja Kassu kutsus ämmaemanda ja 14.52 pandi mu kõhule värske ilmakodanik :). Hiljem sain süüa, kuna oli juba õhtusöögi aeg sain lõunasöögi ja õhtusöögi koos. Kuna kõht oli väga tühi sõin pea mõlemad ise ära, õhtusöögist jätsin ikka osa ka Kasparile, sest temagi oli ju söömata. Peale seda saime perepalatisse kuhu jäime kolmapäevani :)

Hea lugu

Üks hea lugu kõigile, kel on lapsed või ootavad last või mõtlevad, et oleks õige aeg üks laps saada :)

http://www.youtube.com/watch?v=7k0lzf-SU7A

Raseduse aeg

Kuna laps mängib ise kenasti ja koristada veel kohe mitte ei soovi veel, kirjutakasin veidi raseduse ajast. Kohe algul ei olnudki midagi erilist, esimene asi oli suur väsimus, ikka väga raske oli hommikul kuuest üles ärgata et seitsmeks lasteaeda jõuda ja olla seal seitsmeni, sel ajal mõtlesin küll, et oi kui hea oleks ikka kui lasteaed oleks viieni lahti, kohe mitte ei jaksanud nii pikalt seal olla. Enne rasedust osalesin rahvatantsus ja meil oli plaanis minna soome tantsupeole, olime ülevaatusest ka kenasti läbi saanud(olime ülevaatusel ilmselt kõige lõbusam rühm üldse, sest me koguaeg naeratasime ja mitte kohustuslikus korras, vaid tantsurõõmust, mis sest et mõni samm läks veidi valesti, oli tantsulust suur :) ja vaadates teisi rühmi, kes mornide nägudega kepsutasid,  oli mul küll vahepeal tunne, et nad on seal kohustluslikus korras). Kunas rahvatantsus on palju igasugu hüplmist ja karglemist ja arvetsades igasugu muidu asju, soome minnes väga pikad harjutamispäevas (hommikust õhtuni) pandi mulle rahvatatsukeeld arsti poolt ja nii jäi minu soome minek ära.

Mõni aeg edasi ei kannatanud ma kohvi lõhna ja liha lõhna, liha ei saanud ma süüa raseduse lõpuni, hakkas väga vastu. Hemoblobiin oli mul madal ja algul võtsin raua siirupit, hiljem tablette. Algul oli ka mingi aeg, kui peaagu mitte midagi ei suutnud süüa, minu menüüs vaid banaan ja võisai.  Oksendasin vaid kahel korral.

Aga muidu oli kõik ok. Kaalsu võtsin juurde vaid 8 kg, mis pani minu ämmaemanda küll muretsema, aga ulrtaheli järgi oli kõik ok.  Liigutusi hakkasin esmaraseda kohta tundma varakult, juba 16 nädala. Muidu hakkavad esmarasedad alles kuskil 20 nädalal ja korduvrasedad umbes 18 nädalal. Laspel oli kombeks hakata kõhus võimlema  öösel kuskil  1-2 ajal  umbes neljani välja, mis ajas ka minu üles ja väga raske oli kuuest üles ärgata et lasteaeda minna.

Oktoobri algul olin nädala puhkusel ja peale seda jäin dekreeti. Üks lapsevanem, kes hailgalas õde, soovitas minna esimesel võimalusel dekreeti, sest alates oktoobrist hakkab lasteaias ka suurem haiguste periood, et ma omale mõnda haigust lasteaiast ei saaks. Samuti oli hommikul kuuene ärkamine aina raskem. Hiljem kuulsin, et üks lapsevanem olevat minu kohta öelnud halvustavalt, et kõhtu pole ollagi ja juba läheb dekreeti. Mul oli jah kõht väiksem kui enamusel, aga kui ma dekreeti lähen, peaks ju aru saama, et ju mul on selleks õigus ja aeg, ega ikka oma suva järgi dekreeti ju ka minna ei saa, see seadusega paigas (paljud võtavad välja puhkuse enne dekreeti ja on kodus juba pea neli kuud enne sünnitamist). Kui oli rühma jõulupidu, kuhu ka mind kutsuti, ütles ülemus, et nüüd juba näha et rase (et oli juba veidi suurem kõht) ja viis päeva hiljem sündis mul laps :). Aga sellest juba hiljem :)

Uuesti blogima :)

On jäänud viimasest blogimisest väga pikk  vahe. Nüüdseks olen pea aastase lapse õnnelik ema ja minu praegune elu keerlebki ümber lapse, mis on ka igati normaalne. Edaspidi hakkate  lugema ilmselt päris palju postitusi mis on seotud lapsega (ilmselt saab mu lugejaskond olema väga palju suurem, kui sellel kuulsal beebiblogijal :P). Selleks et võtta järgi kõik olnud asjad, läheks praegu ilmselt väga palju aega, mida hetkel pole, sest õhtupoolikul on külalisi oodata ja enne vaja koristada ja pizza ning kook ahju panna.

Aga mis pani mind uuesti blogima? Hiljuti uurisin sõnrannalt, et mis ta blogi aadress on, miskipärast ma koguaeg kaotan selle koha ära ega leia seda üles. Sain sõbranna aadressi kätte, juba väga mitmendat korda ja rääksisime üldse blogimisest ja sõbranna ütleski, et ma võiks ka ikka blogida. Mõned päevad läksid mööda ja nüüd hommikul mõtlesingi, et oleks vast õige aeg hakata uuesti blogima :). Ilmselt hakkan kirjutama lapsest, igapäeva elustja überringi olevast ja kui uuesti lasteaeda lähen, ka lasteaiast, sest enne juba ütlesid mu kallid lugejad, et küll on hea et ma ka lasteaiast kirjutan õpetaja pilgu läbi.

Mõnusat jõulukuud ja järgmise postituseni :)

Kanuu 2010

Ka sel kevadel käisime Interlexi seltskonnaga kanuutamas. Seekord oli firma omatöötajaid eelmise aastaga võrreldes vähem ja kanuusid oli retkel kokku 9. Sel aastal oli kaasas ka lapsed. Kokku oli neid viis, neli poissi ja 1 tüdruk. Lapsed olid tubli ja said kenasti hakkama.

Kuidas siis see aasta oli?
Kärestikke oli palju vähem. Kuna veetase oli jões kõrgem kui tavaliselt, siis osad paisud olid vee all ja jäid meile märkamatuks. Selle eest oli aga palju puid langenud jõele. Ühes kohas tuli kanuu läbi tõsta puu kahe haru vahelt ning sel ajal pidime mõlemad kanuust välja tulema, jalad said märjaks ning pärast jälle ettevaatlikult kanuusse ronima. Ühes kohas tuli kanuu lausa veest välja tuua, sest puu oli täpselt üle jõe ja sellisel kõrgusel et ei saanud ei üle sõita ega ka alt läbi pugeda. Mõnes kohas oli puu jätnud hõivamata väikese ava ning sealt pidi osavalt läbi sõitma. Teekond oli 14 km pikk ja oli jagatud kaheks, vahepeal oli supipaus. Ilm oli supper:D Päike küll lõõmas kuid jõgi jahutas selle maha. Saime olla lühikestes riietes ja palav polnudki, täpselt paras:D. Kui eelmisel aastal käis üks meie seltskonna kanuu veest läbi, siis sel aastal olime Kassuga ise ühe ümbermineku tunnistajateks. Nimelt selles kohas, kus kanuu pidi kaldale tirima ja pärast taas vett panema, tegid lätlased/leedukad (ei saanud aru kummast rahvusest) vea. Nad astusid kolmekesi korraga kanuusse ja mitte keskele vaid ikka külje peale ja nii nad karsummdi olidki vees:) Said ilusti veest välja ja midagi hullu polnud:)



Kui retk läbi suundusime ööbimiskohta, milleks oli kinni pandud kohad Nõiariigis. Sinna sõit oli paras Nõiaring. Keegi täpselt ei teadnud kus see oli. Ja oli üksjagu seiklemist, kuid lõpuks leidisme ikka üles. Koht ise oli väga mõnus ja huvitav. Väljas oli igasugu puust loomakujukesi enamasti ja osad oli nagu kiiged, et istu aga peale ja sõida! Oli ka üks pikk loomapeaga kiik, kus sai korraga kiikuda kuni kolm inimest. Peale selle oli seal 3 sauna, üks suitsu ja kaks tavalist. Üks oli suuremale ja teine väiksemale seltskonnale mõeldud. Õuepeal oli ka majakesed kanajalgadel, võrkpalli- ja korvpalliväljak. Eriti tore oli suur tiik kus konnad muudkui krooksusid:D Oleks see lähemal läheks oma rühma lastegagi sinna, väga mõnus koht!

Ööbimiseks saime sviidi. Mingeid suuri mugavusi polnud, telekas ja WC/vannituba oli eraldi ning oli aknaluuk:) Muidu oli mõnus, aga toa ees asus suur mängutuba kus olid erinvad lauamängud (lauajalgpall, piljard jne.) ning mängijaid jagus, ei saanud magada. Lõpuks panime puhuri tööle ja selle ühtlane heli summutas inimeste juttu ja lasi magama jääda. Hommikul olid lapsed varakult üleval ja taas algas mäng:)

Mõned pildid Nõiariigist:

Nõiakass:)

Majake kanajalgadel:)

Vahva kiik-koerake:)

WC majake :)