Kanuu 2010

Ka sel kevadel käisime Interlexi seltskonnaga kanuutamas. Seekord oli firma omatöötajaid eelmise aastaga võrreldes vähem ja kanuusid oli retkel kokku 9. Sel aastal oli kaasas ka lapsed. Kokku oli neid viis, neli poissi ja 1 tüdruk. Lapsed olid tubli ja said kenasti hakkama.

Kuidas siis see aasta oli?
Kärestikke oli palju vähem. Kuna veetase oli jões kõrgem kui tavaliselt, siis osad paisud olid vee all ja jäid meile märkamatuks. Selle eest oli aga palju puid langenud jõele. Ühes kohas tuli kanuu läbi tõsta puu kahe haru vahelt ning sel ajal pidime mõlemad kanuust välja tulema, jalad said märjaks ning pärast jälle ettevaatlikult kanuusse ronima. Ühes kohas tuli kanuu lausa veest välja tuua, sest puu oli täpselt üle jõe ja sellisel kõrgusel et ei saanud ei üle sõita ega ka alt läbi pugeda. Mõnes kohas oli puu jätnud hõivamata väikese ava ning sealt pidi osavalt läbi sõitma. Teekond oli 14 km pikk ja oli jagatud kaheks, vahepeal oli supipaus. Ilm oli supper:D Päike küll lõõmas kuid jõgi jahutas selle maha. Saime olla lühikestes riietes ja palav polnudki, täpselt paras:D. Kui eelmisel aastal käis üks meie seltskonna kanuu veest läbi, siis sel aastal olime Kassuga ise ühe ümbermineku tunnistajateks. Nimelt selles kohas, kus kanuu pidi kaldale tirima ja pärast taas vett panema, tegid lätlased/leedukad (ei saanud aru kummast rahvusest) vea. Nad astusid kolmekesi korraga kanuusse ja mitte keskele vaid ikka külje peale ja nii nad karsummdi olidki vees:) Said ilusti veest välja ja midagi hullu polnud:)



Kui retk läbi suundusime ööbimiskohta, milleks oli kinni pandud kohad Nõiariigis. Sinna sõit oli paras Nõiaring. Keegi täpselt ei teadnud kus see oli. Ja oli üksjagu seiklemist, kuid lõpuks leidisme ikka üles. Koht ise oli väga mõnus ja huvitav. Väljas oli igasugu puust loomakujukesi enamasti ja osad oli nagu kiiged, et istu aga peale ja sõida! Oli ka üks pikk loomapeaga kiik, kus sai korraga kiikuda kuni kolm inimest. Peale selle oli seal 3 sauna, üks suitsu ja kaks tavalist. Üks oli suuremale ja teine väiksemale seltskonnale mõeldud. Õuepeal oli ka majakesed kanajalgadel, võrkpalli- ja korvpalliväljak. Eriti tore oli suur tiik kus konnad muudkui krooksusid:D Oleks see lähemal läheks oma rühma lastegagi sinna, väga mõnus koht!

Ööbimiseks saime sviidi. Mingeid suuri mugavusi polnud, telekas ja WC/vannituba oli eraldi ning oli aknaluuk:) Muidu oli mõnus, aga toa ees asus suur mängutuba kus olid erinvad lauamängud (lauajalgpall, piljard jne.) ning mängijaid jagus, ei saanud magada. Lõpuks panime puhuri tööle ja selle ühtlane heli summutas inimeste juttu ja lasi magama jääda. Hommikul olid lapsed varakult üleval ja taas algas mäng:)

Mõned pildid Nõiariigist:

Nõiakass:)

Majake kanajalgadel:)

Vahva kiik-koerake:)

WC majake :)

Hammas all vasakus nurgas

Ehk siis seiklusrohke teekond tarkusehamba väljavõtmiseks.

Käisin eelmine kuu hambaarsti juures, kuna üks hammas andis tunda. Ise arvasin et vahest jälle tarkusehambad puksivad teisi ja sealt ka see ajutine valu (andis tunda vaid 1 päev), hullemal juhul on ühes hambas lihtsalt auk. Arsti juures aga selgus karm tõde: tarkusehambals on auk ja kuna see hammas nagunii ritta ei mahu (oli täitsa viltu, hamba pealmine osa oli keele poole täitsa kaldu) ja segab teisi, siis vaja välja tõmmata. Sain ühe hea kirurgi nime ja mõne päeva pärast võtsin julguse kokku ja panin omale aja kinni.

Eile siis saigi käidud. Eelnevalt sai teistelt uuritud, et mis täpsemalt ees ootab. Kokkuvõtvalt on see üsna individuaalne ja kui iget ei pea lahti lõikama (ja ka siis), siis polevatki nii hull. Tants-trall pidvata hakkama siis kui tuimestus kaob.

Läksin siis veidi värisedes kohale. vastu võttis väga tore meeskirurg. Tegi nalja ja õde oli ka muhe, mõnus õhkkond oli ja pinge hakkas langema. Tehti esimene valuvaigistav süst ja võta imet - see polnud üldsegi valus! Enne hambaarstil käies oli tumestavad süstid ikka mõnusalt valusad. Milles saladus? Nagu kirurg mulle ütles, lõdvestumine on väga tähtis. Kohe alguses ta ütles, et ma end mugavalt toolile seaksin. Peale esimest tumestust läksin röntgenisse ja siis tagasi. Tehti veel üks tumestus ja siis hakati sikutama hammast välja. Selleks et see kätte saada vahetas kirurg 4 korda tange. Õde aitas mul pead kinni hoida, sest kangutamisel pidin lõuga hästi alla suruma, aga seda oli päris raske teha kui kangidega üles sikutati. Nagu naksti oli hammas lõpuks käes (valus polnud üldse, olid vaid ebamugav). Sain omale mäestuseks väljatõmmatud hamba. Samuti lasin hammastest tehtud pildi plaadile kirjutada, et siis oma hambaarstile anda. kokku läks see üritus maksma 860. kui vaja veel minna tarkusehammast välja tõmbama, siis lähen kindlasti sama kirurgi juurde, sest tõesti, see polnud üldsegi hirmus.

Nagu juba eelnevalt sain teada, et tants ja trall hakkab peale alles hiljem ja nii oli ka. Päris suur valu ja mis kõige hullem, valu kandus üle veel põskkoopasse ja kõrva. võtsin algul ühe valuvaigistava tableti, ei aidanud. Nüüd siis võtangi neid kahe kaupa, kuid see ainult leevendab asja. Kummalisel kombel käivad nagu valuhood, kus hakkab tugevalt valutama, siis läheb pea paksuks ja pea hakkab ka veel lõhkuma. Ei olnud tore ärgata öösel suure valu tõttu ja siis oodata pool tundi, et valuvaigisti mõjuma hakkaks. Olen nõus laskma hambaid välja tõmmata, kui vaid seda pärastist valu poleks.

Täna on parem kui eileõhtul, kuid see "hull aeg" pidi kestma nii 2-3 päeva. Loodame et see on ka nii. Vaatasin ka väljatõmmatud hammast. Porgandi kujuline. Pealmine osa on ca 0,5 cm kõrge ja hambajuur veidi üle 1 cm. Päris suur teine, pole imet et siis valutab selliselt. Aitaks vaid need valuvaigistid ometi!


Ilusat kevade jätku!

Gerberad ja DNA

Uusi avastusi teevad need, kes ei tea, et nii ei saa:) Kevadel soovitas mu botaanikahuvili ne töökaaslane potis olnud gerbera maha istutatada, sest potis talve ta nagunii üle ei ela, et las õitseb siis veel avamaal ka korra. Sügise saabudes ei raatsinud teda sinna maha jätta, pistsin ta siis tagasi potti lootes, et ta siiski otsi ei anna. Praegu on mul aknalaual õitsev lilleke:D Uurisin siis netist, et gerbera elab talve üle väga harva, sest talle ei saada tema jaoks sobivaid tingimusi. Ta vajab palju valgust, jahedat õhku ja vähest kastmist. Tundub et praegune õhkkond on tema jaoks sobiv, sest ega ta muidu ei õitseks mul:D

Minu geenivaramu saaga sai ka lõpuks lõpule. Hõiskasin ühel pühapäeval, et ju nad said siis sellest ühest ampullist DNA kätte, sest muidu oleks mulle reedel helistatud. Järgmisel päeval helistati, et nad ei saanud ja peab minema linna uuesti verd andma. Eile siis käisin ära. Väike hirm küll oli, aga kuna ma juba teadsin mis ees ootab, siis oli see pigem pabistamine. Seekord võttis vere ära inimene, kes seda päevad läbi teeb. Pandi mugavasse nahktooli istuma, käe peale ei lubatud vaadata. Pandi siis nõel sisse. Veidikese ajapärast siis uurisin, et kas verd tuleb ning öeldi et tuleb ilusti:D Istugu ma aga rahulikult edasi, et veri jooksmist ei lõpetaks. Anti veel meeneks Geenivaramu logoga helkur:) Nüüd olen tänukirja auga välja teeninud:D

Ilusat advendiaega! Hoidke neid kes teile kallid ja tähtsad:)

Paintball ja 7 auku.

Ühel ilusal laupäeval läksime Kassuga paintballi metsa mängima. Minu jaoks oli see täitsa uus asi ning pelgasin veidi, sest kuuliga pihta saada võib olla valus ning kuidas ma ometi teise inimese pihta lasen ja talle haiget teen? Hommikul läksime Margoti autoga Järvele võtsime sealt veel ühe peale ning suundusime edasi mängukohta. Mängukohas olid metsaalused värvilisi kuule täis. Saime omale kaitseriided selga, peakatted ja näokaitsme pähe ning kuulsin äkki püssihäält mis hirmutas päris korralikult. Esimene mõte: ma tahan koju tagasi! Pidasime maha mitu lahingut, oli nii paljal maastikul kui ka maja vallutamine. Oli isegi au jääda viimaseks ellujääjaks, võtsin uhkelt lipu ja viisin selle vastaste poolele. Pihta saadi mulle 2 korral ning ise sain pihta vähemalt kolmele. Iseenest ju hästi, aga siiski vaatasin et selline mäng mulle väga ei istu. Teise inimese pihta tulistamist ning püssipauke pigem siiski väldiks. Vähemalt sai ära proovitud ja tegelikult oli üsna vahva siiski.

Mõned nädalad tagasi tuli lasteaeda teade, et on võimalik liituda geenivaramu programmiga. Panime end mõlemad Kassuga kirja. Eelmise nädala kolmapäeval saime ankeedid, mille pidime esmaspäevaks ära täitma, kuna oli ka küsimused esivanemate kohta, palusime ka oma vanemate abi. Eile siis oli see suur verevõtu päev. Ööl enne seda nägin õudusunenägusid kuidas hiigelsuuri nõelu mulle kätte torgati ja miskipärast ei tahtnud need sisse minna ning siis hoolega suruti. Mul oli elus enne seda vaid korra võetud veenist verd kui ma olin 5-6 aastasena esimest korda Keila haiglas ning sellest ma enam suurt midagi ei mäleta. Kell 11, nagu me end kirja olime pannud läskime siis Kassuga verd andma, üks ühte ja teine teise kabinetti. Algul vaadati meie kirja pandud andmed ja siis hakati verd võtma. Kuulsin kuidas Kassu teisest kabinetist väljus, vedas tal, juba läbi. Minult hakati siis verd võtma. Algul istusin. Võeti vasakust käest, aga võta näpust, veen jookseb nõela eest ära. Nõel ajas naha all veeni taga (päris valus:S), aga mis läinu see läinu. Võeti ette teine käsi. Sama lugu, veen kohe mitte ei taha et teda torgataks. Siis pannakse mind voodile pikali. Ka see ei aita. Lepime kokku et kui teistelt kõigilt proov võetud tulen tagasi. vahest siis õnnestub. Lahkun kabinetist värisedes. Õnneks Kassu jäi mind ootama. Käisime lastega õues, panin nad magama ja tegime teed, kui kuulsin et uks avanes. teen Ainole grimasse et kas nüüd peab tõesti jälle minema? Parem käsi juba valutas. Läksin siis rõõmsalt teisele katsele. Nüüd proovis võtta teine tädi, kes pidi olema suuremate kogemustega ja väga proff. Ka temal ei õnnestunud. pandi siis jälle pikali. Lõpuks õnnestus saada üks ampull täis ja teise alla veerandi. Nüüd saadi veenid kätte, kuid verd ei tulnud neist! Asi lõppes sellega, et loodetakase, et nad saavad antud verest mõne korraliku DNA ahela, kui mitte, lähen veel verd andma. Juhuuuu! Lõpuks oli mul vasakul käel 3 torget ja paremal 4. Mõlemal käel verevalumid. Õhtul käed valutasid, nii et sai neile tehtud viinakompressi ja õnneks hommikuks oli kõik ok, veidi oli vasak käsi valulik, aga võrreldes sellega et eelmine õhtu oli valus seda sirgena hoida oli asi väga hea ning sai rõõmsalt koolitusele põrutada:D

Minu plaan minna doonoriks jääb ilmselt ära. Annan oma panuse geenivaramusse ja loodan et sellest piisab:)
Vahvat lumes möllamist!

Pistodad, soodad ja jääpurikad:)

Järjekordselt on jäänud pikk vahe, aga keegi pole nurisenud ka:) 



Kui mõtlesime, et eelmine aasta oli tööl kevadel keeruline ning lootsime, et see aasta tuleb vahest kergem, siis see aasta toob omad raskused ja väljakutsed.  Meile on jäetud päris keeruline ning vastutusrikas töö ning roll väikeste isikususte kujundamisel. Kuid enne proovimist ei anna ka alla, annan endast parima;) Sellest nädalast alates on meie rühma kollektiiviga liitunud ka itaalia vabatahtlik, nii et saab praktiseerida inglise keele oskust:).

Plaanist: tutvume eesti  filmidega sai täidetud lünk ka Viimse reliikvia kohapealt. Hea film, uskumatu, et ma seda varem pole näinud. Oleme orkestriga mänginud pistoda lugu ning kui see filmis kõlas, oli nii kummaline, sest meie mängitud versioonil olid käigud, mida filmiomas polnud. Edu ja õnne rüütlitele ning tervitused pistodadele:)

Väljend: Ma olen täitsa sooda on saanud minu jaoks uue tähenduse. Peale selle et ta on hea kergitusaine pannkookides, on ta ka väga hea puhastusvahend! Sellega sai ilusti puhtaks pliidi ja uskuge või mitte, ka koridori põrandal olevad plekid, mida on korteri omanik üritanud eemaldada igasugu imevahentiteg tulutult. Vat selline on meie sooda!

Nüüd aga lõpetan, meie häärberisse on saabunud talv, sõrmed jääs ja 18 kraadine toasoojus paneb vägisi tekialla sooja pugema.

Vahvat värvilise ja tuulise sügise jätku!

Suvi:D

Ei olnud vahepeal viitsimist/tahtmist/aega et siia midagi üles panna, aga kes huvi on tundnud, siis on minu tegemistega ikkagi kursis ka:)

Proovin panna siis möödunud sündmused siis nii hästi-halvasti kui meeles:)

Kui algul vaatasime, et sünnipäevaks kõigile sobiva aja leidmine on suht keeruline. Läbi muutuste laabus kõik ilusti ja ootamatult avanes võimalus pidu teha isegi juba juuli algul (algul vaatasime et ega enne juuli lõppu vist ei saagi). See sünnipäev on senistest olnud parim, et siis tänud teile, kes te selle nii vahvaks aitasite teha;):D

Kui algul plaanisin et võtan suveks mõne lapse hoida, siis lõpuks hoidsin ühe tuttava last veidi aega. Mõtlesin, et sügisel on nagunii liitrühma käimalükkamisega piisavalt sehkendamist, et parem laadin patareisid ja naudin suve:)

Sel suvel käisin ka esimest korda folgil. Saime oma telgi panna püsti täditütre verandale, päris huvitav vaatepilt oli:)  Rahvast oli seal suht palju, kuid väga tore ja huvitav oli. Võtsime ka osa Petanki võistlusest, aga kuna ma olen seda väga vähe mänginud (veidi Kaspari kodumaja aias ning ka aiamaal ), siis väga hästi ei läinud, aga järgmine aasta teeme teistele tuule alla:)(mis halvasti, see uuesti).

Augusti algul käisin kahe töökaaslasega Pärnus koolitusel. Pidime ööbima Rähni külalistemajas, aga kuna vahepeal omanikud muutusid, siis muutus ka nimi milleks sai Eeden. Ööbimiskohta tuli saata garantiikiri, et meie ööbimine makstakse kinni, siis aadress kuhu see saadeti oli eeden@inglipuudutus.ee. Küsiti, kas me oleme litsimajas:P Eks lisatööd on ka vaja teha:P Ingel meid küll ei puudutanud, kuid müra küll. Maja asus ühe suure tee ääres ja kogu öö käis selline liiklus, et jube. Ei tea mis suured rekkad seal kihutasid. Hommikuti aga kolistas kella kuuene saiaauto, mis tõi esimesel korrusel asuvasse söögikohta värskeid kukkleid. Sain ka korra vees mulistada ning käisime ka Steffanis:) Blondid nagu me olime, tellisime igaüks omale pannipitsa. Ära jõudsime süüa neist poole, ülejäänu pakiti kaasa:) Igatahes tore oli ja sai ka veidi targemaks ning hunniku uusi ideid:)

Augustis õnnestus ära käia Kaspari maakodus. Mul õnnestus tööl sättid nii, et ei pidanud puhkust vms. võtma. Kaspar võttis töölt  2 vaba päeva. Neljapäeva hommikul lahkusime kodust 9 ajal ning maakoju jõudsime õhtul kuus.  See oli tõeline puhkus. Päike, heinamaa, rahu ja vaikus:D Käisime Ruusmäega tutvust tegemas, kütsime sauna ning käisime seenel ja palju muudki:)
Ilmad olid ka nagu tellitud. Minnes näitas Kaspar, et vaata, seal on kull, mina aga vaatasin valge sabaotsaga ilusat rebast:D hiljem sai kull ka ära vaadatud ning ühes metsatukas, kus olid kivid sambalaga kaetud ilusaid pilte tehtud. Igatahes oli väga tore ja jään ootama järgmise aasta minekut, kui seal on rohkem aega ja vett:)

Lasteaiast: lapsed on suvega nii suureks ja asjalikuks saanud:D Kuna meile tehakse juurdeehitus (2 rühma tuleb juurde), siis on õueala väiksem ja peab jälgima, et lapsed ehituspiirdeaiast kuskilt läbi ei poeks. Esmaspäeva õhtul vaatasime kuidas tsementi valati laotud telliste sisse. Huvitav jälgida mida seal tehakse:)

Ilusat alanud õppeaastat nii õppijatele kui õpetajatele!

Kohe päris õpetaja nüüd:)

Kui Kaspar sai oma atesteerimisega edukalt ühelepoole juba varem, siis minul oli see täna. Pabinat vms. polnud üldse sees ning kõik läks hästi:) Olen nüüdsest õpetaja, mitte enam nooremõpetaja:) Minu mentor ütles minu kohta, et talle meeldis minu juures kõige rohkem see, et ma olen järjekindel, ilmselt see on seotud ka kangekaelsusega. Lapsed tahavad tihti pähe istuda ning loodavad et kui piisavalt lunida ja moosida muutub ei jahiks. Minu puhul see nii pole. Kui miski on keelatud ja öeldud, et ei, siis see ka jääb eiks. Mangugu laps niipalju kui tahab ja kisagu palju jõuab. Meil pole ükski keeld ilmaasjata ning ka lastega on räägitud miks mõni asi on keelatud.  Ning nagu eelmine nädal näitas, on reeglid ja keelud selleks, et kaitsta. Need pole kellegi kiusamiks, vaid selleks, et kõigil oleks hea ja ohutu. Tänapäeval ongi paljud lapsed läinud ülekäte sellega et vanemad on järeleandlikud, nad ei viitsi nendega tegeleda ja lõpuks lubavad kõike.

Täna hommikul atesteerima minnes meenus üle ülikooli kõige kardetuma eksamile mineku hommik. Ärgates oli seest paha, hommikul ei suutnud midagi süüa, kõik keeras. Jõudes ülikooli olid kõik suht pabinas. Aga ära tegime:) läbikukkujaid oli ka muidugi... aga õnneks saab teha järeleksameid.

Nädalavahetusel käisime vaatamas Inglid ja Deemonid. Väga hea film ning vägivalda ei ole ka väga palju. Selline mõnus film, kus elad ning mõtled kaasa mõistatuse lahendajatele ning mis kõige vahvam, põnevust ja üllatusi jätkus filmi lõpuni. Soovitan:)


Päikest!