Pärt sündis pühapäeval, aga kuna kaal oli väike ja peale sündis kaal veelgi vähenes ei saanud me enne koju kui kui kaal enam ei lange. Koju saime kolmapäeval, meil vedas, saime olla perepalatis. Mina jäin perepalatiga küll rahule ja vaadates nüüd neid remondituid perepalateid ei üteks küll, et meie omal oleks midagi viga olnud. Ainuke asi oli et oleks võinud olla dušši kardin, muidu iga pesuga sai wc põrand üle ujutatud ja wc oli ikka päris suur.
Koju jõudes oli kõik ok, kass oli ka rõõmus et me kodus. Aga peagi oli näha et kassil armukadedus. Kassile pealevaadates oli kohe näha et väga õnnetu. Püüdisn ikka kassiga ka olla ja mängida. Peagi kass harjus. Algul ei olnud ööl ja päeval suurt vahet. Enamuse ajast laps magas ja kui ei maganud uudistas. Algul oli kaaluga ok, aga 7 kuuselt oli juba sellega mure, kaal väike. Laps lisasööki ei soovinud, oli nõus vaid magusaid püreid veidike sööma. Perearst rääkis, et laps peab sööma, sundida ei saa ja ei soovitnud magusat. Aga kuidas sa annad lapsele süüa kui ei söö? Peale 11 kuuseks saamist hakkas Pärt äkki hästi sööma, kuigi kaal on vist ikka veel väike, sööb lpas kenasti ja probleeme ei peaks olema. Mina olin ka lapsena väikese kaaluga ja ema sai pidevalt perearstilt pahandada. Ema ütles sama, et kui laps ei söö, ei saa ju sundida. Mingi aeg oli probleemid ka gaasidega ning sain jälile, et kui ma kui joon piima on lapsel suuremad gaasid ja nii jäi mul piimajoomine ära. 7 kuuselt hakkas käputama( roomamise jättis vahele)ja mõnde päevad peale seda tõusis toe najal põlvili, esimese sammu astus 22 november ja korraalikult käib ubes aastaselt. Tubli ja rõõmus laps :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar