neljapäev, 30. august 2007

Kallamon

Täna nägin üht sõpra, kes sõidab itaaliasse õppima ja ajasime pika jutu maha ja lõpuks kallasime ja ta rõõmsalt tõdes, et ometi inimene kellele meeldib kallada. ma vist ikka täitsa kalla ja kaisuloom:) Nurr selle peale:D

Aga see ilm on võimatu! Lasteaias panime oma lapsukesetele, keda ei olnud just vähe, õueriided selga ja siis kui jõudsime õues natuke aega olla, hakkas vihma ja rahet tulema ning pidime tagasi tuppa ronima. Õhtupoole sama lugu ja siis ei saanud üldse õues olla. Vähemasti õppisid lapsed taas omale riiete selga panemist, sest suvega on nad sellise asja küll ära unustanud. Huvitav, kas kodus kantakse neid kätel ja riietatakse algusest lõpuni? nad tegelikult juba suured lapsed ju. Samas aga tahavad vanemad, et nende lapsed oleksid nii suured ja tublid, et nad juba kolmeselt loeksid, kirjutaksid, mängiks pilli, tantsiksid jne. Nad üldse ei mõtle, et saadavad lastele nii segaseid signaale, et lapsed ei saa lõpuks üldse aru, mida neilt tahetakse. Ole suur, aga samas ole ka tita.


Kuna mul on külm ja ilmatõttu pisut kurb meel siis kallan teid kõiki soojalt:D ja soovin teile soojust südamesse;)

2 kommentaari:

Helin Loik-Tomson ütles ...

Enamus lapsi on vist suure egoga ehk: ISE ISE :D

Krässu ütles ...

Tegelikult on paraku paljud lapsed siiski üsna laisad ega viitsi ise. Ütlevad otse, et ei viitsi või siis, et nad ei oska. Osad vanemad ei viitsi lapsega vaeva näha ja teevad tema eest, ütlevad lapsele, et too ei sa hakkama. Nii ütleb lasteaiaski laps, et ei oska ja siis meie ülesandeks ongi lapsele näidata, et tegelikult saab ta ise suurepäraselt hakkama:)