Lapsepõlve mänguradadel

Laupäeval käisime üle pika aja Läänemaa maakodus. Kohe pikka aega olen sinna kipitanud. Kohale jõudes algul masendusin, minu lapsepõlve mängumaa oli lagunenud. Käisin maja juures ja pöördusin auto juurde tagasi, sest kohati oli see üsna talumatu. Lõpuks masendus läks üle ja vaatasin asja teise pilguga. Käisin üle lemmikmängukohad ja vägisi kippus muie näole, tulid meelde kohtadega seotud mälestused, panen mõned ka siia kirja:)  Esimenesena tooksin välja, et kuna maakodus on palju maad, siis oli pind jaotatud väiksemateks aedadeks, mis olid üksteisest eraldatud puude, põõsaste, heki, kiviaia jne. Kokku on neid eraldatud kohti üsna palju ja väiksena sai seal palju mängitud nii kodu, kuningriike ja palju muud:)

Ühes asias kasvas kõrvuti kaks suhteliselt madalat õunapuud, mille otsas oli mõnus ronida. Mängisime, et need on meie laevad. Kord mässasime tormiga ja siis üritasid piraadid meid vallutada:D. Ei, tore aeg oli:D

Minu "laev"

 

Õuel oli üks vana maja suur ahi, mille otsa oli vahva ronida ja seal olla. See oli meil kindlus, mida alailma keegi vallutada tahtis:)

Meie üheks lemmikkohaks oli siloauk, sinna minemiseks pidime algul luba küsima, hiljem kui suuremad, saime vabalt seal käia. Kui me seal veel mängisime, oli seal kuival suvel põhi kuiv ja taimedest suht tühi. mängitud sai seal enamasti vallutamist. Hmm, me olime alles vägivaldsed lapsed (a). Kui me siis nüüd seal käisime oli minu imestuseks seal puud hakanud kasvama, nagu tõeline salaaed, müürid ümber. Et sellisena on ta veel kihvtim:D 

Vaatamata sellele, et koht nüüd mahajäetud ja lagunenud, on õige märkida, et ainus asi mida meilt ära võtta ei saa on mälestused (kui just mälukaotust ei tule). Sinna minek oli alati oodatud sündmus ja lastele ideaalne mängumaa, valmismänguasju seal praktiliselt polnud, ikka tuli ise leiutada, mis oligi kõige vahvam:D