teisipäev, 24. märts 2009

Vähimon, looming ja ootus:)

Millal on vähil hea? Siis kui ta tunneb soojust ja turvalisust. Miks vähk peitu poeb? Siis kui liiga tehakse. Millal vähk siplema hakkab? Siis kui tal on palju tegemist. Hetkel ongi selline tunne, et tee mis tahad, nuputa mis sa nuputad, siple palju tahad, ikka ei lähe asjad nii nagu tahaks. Saaks selle liitrühmaga seotud asjad ühelepoole. Aga nagu aeg on näidanud, siis kõige pingelisematel aegadel suudan ma vahest isegi kõige effektiivsemalt tegutseda:) Pärast vaja ainult veidi puhkust… nii 6 nädalat on vast piisav:D

Võtsin taas käsile oma loomigulisema tegevuse. Vaadates üle eelnevalt kirjutatut leian ka mõned päris hea mõtted (vähemalt enda meelest:) ):

1)Kas on olemas sellist asja nagu tühjus? Igal pool on midagi, me lihtsalt ei pruugi osata vaadata ja ega kõik polegi vaatamiseks ette nähtud, vähemasti mitte kõigile.
2) Iga asi(juhtum) on millekski hea ja vajalik.

Vaadates üle oma tehtud jutte, tuleb tahtmatult muie näole ning lugedes keerleb kõik silme ees nagu filmis. Kunagi tegi keegi mu jutule märkuse, et mul on liiga vähe kirjeldavat juttu, siinkohal oligi mu ainuke vastus, et kuna ma ise näen ja tean seda kõike, siis paratamatult tahan jutu sisuga edasi minna, et kirjeldused jäävad tahaplaanile. Minul on see kõik endal silmeees, aga teistel pole. Kui peaks kunagi asi raamatuni jõudma on see külg, millele peab rohkem tähelepanu pöörama. Ilmselt ongi kõige õigem teha ennem lugu valmis ja siis tagantjärgi kirjeldused lisada, sest kunagised tekkinud pildid on aegumatud. Nagu tüüpiline härg (aeglane aga kindel) ja vähk( ettearvamatu ehk siis tegutsemine ja mõtlemini sedapidi, millest enamus aru ei saa:) ).

Vaatamata kõigile siplemistele on süda soe, energialaksud annavad jaksu ning ees on asi, mis pärit listist must to do in my life:D





Kommentaare ei ole: