Gerberad ja DNA

Uusi avastusi teevad need, kes ei tea, et nii ei saa:) Kevadel soovitas mu botaanikahuvili ne töökaaslane potis olnud gerbera maha istutatada, sest potis talve ta nagunii üle ei ela, et las õitseb siis veel avamaal ka korra. Sügise saabudes ei raatsinud teda sinna maha jätta, pistsin ta siis tagasi potti lootes, et ta siiski otsi ei anna. Praegu on mul aknalaual õitsev lilleke:D Uurisin siis netist, et gerbera elab talve üle väga harva, sest talle ei saada tema jaoks sobivaid tingimusi. Ta vajab palju valgust, jahedat õhku ja vähest kastmist. Tundub et praegune õhkkond on tema jaoks sobiv, sest ega ta muidu ei õitseks mul:D

Minu geenivaramu saaga sai ka lõpuks lõpule. Hõiskasin ühel pühapäeval, et ju nad said siis sellest ühest ampullist DNA kätte, sest muidu oleks mulle reedel helistatud. Järgmisel päeval helistati, et nad ei saanud ja peab minema linna uuesti verd andma. Eile siis käisin ära. Väike hirm küll oli, aga kuna ma juba teadsin mis ees ootab, siis oli see pigem pabistamine. Seekord võttis vere ära inimene, kes seda päevad läbi teeb. Pandi mugavasse nahktooli istuma, käe peale ei lubatud vaadata. Pandi siis nõel sisse. Veidikese ajapärast siis uurisin, et kas verd tuleb ning öeldi et tuleb ilusti:D Istugu ma aga rahulikult edasi, et veri jooksmist ei lõpetaks. Anti veel meeneks Geenivaramu logoga helkur:) Nüüd olen tänukirja auga välja teeninud:D

Ilusat advendiaega! Hoidke neid kes teile kallid ja tähtsad:)