8 august, kolmapäev

Heh, tegingi ära. Aga kõigepealt hoiatan, et midagi põnevat siit lugeda küll ei maksa oodata, seda mitmel põhjusel: ei oska kirjutada, olen igav inimene ja mu elu pole ka just huvitav, nii et tehke oma ajaga midagi põnevamat;) Ahjaa, olen kas õrn kuuneitsi, kellele on lihtne haiget teha(enamasti ei märgatagi, et seda tehtud on) või hull kuutõbine, kellest aru ei saada. Otsuastage ise, kas maksabki edasi lugeda, igatahes psühholoogi arveid kompenseerima ma ei hakka;) Peale selle olen tulevane lasteaiaõpetaja, kes jääb igavesti lapsemeelseks ega kasva kunagi suureks.

Võtsin täna taas lugemiseks ühe ammuse hea raamatu, Philip Pullmani trioloogia, mille esimeseks raamatuks on Kuldne kompass. Soovitan soojalt lugeda, paneb igati mõtlema erinevate asjade peale ja huvitav. Kõige parem kui loetaks kõiki kolme, sest alles viimases raamatus tuleb asjasse selgus:) Tekkis siis ka huvitav mõtteaine, millise kujuga oleks küll minu daemon?Paraku ei saa seda kunagi teada...

Täna käis jällegi ajakirjandusest läbi õpetajate puuduse teema. Mida nad siis õige ootavad? Õpetajatel õigusi pole, lapsed võivad koos vanematega pähe istuda. Peale selle vaadatakse neile ülevalt alla, palk on võrreldes keskmise palgaga madal (nälga ei jää, aga palkmaja lubada ei saa, huvitav, miks ma üldse selle eriala valisin?:P). Ega kõik pole Pestalozzid, kes teevad seda missiooni tundest. Igatahes tundub mulle, et see on pigem kutsumus ja hoolivus nii ühiskonna kui tuleviku suhtes. Aga minu eriala suureks plussiks on see, et ma jään igavesti nooreks ja saan oma töös kasutada loovust ja fantaasiat, peale selle on lapsed nii vahvad, et vähemalt üks korralik naermine päevas on garanteeritud, kui tuju kehva, tulge mulle tööle külla;) Peale selle pikk suvepuhkus ja võimalus saada suvel pruuniks.



Selleks korraks siis kõik, nüüd tudile (lasteaia sõnavara jääb külge).
Huvitav milline mu daemon siiski oleks...