Laupäeval oli siis see pikkisilmi oodatud retk. Hommikul võtsid väga toredad Kaspari töökaaslane ja tema mees meid autopeale ning põrutasime koos Võhandu jõele kanuutama:) Enne reisi uurisin pidevalt ilmaennustusi, mis lubasid vaid vihma meile. Autoski vaatasime, et pidevalt sadas ning kuulasime lugu "Las kallab" ning laulsime kaasa. Eks siis kanuutame koos vihmaga, vaim oli selleks küll valmis, kuid siiski lootsin, et vahest siiski ei saja. Peale Tartut saime kokku teiste Kaspari töökaaslastega ning põrutasime jõe juurde. Enne kanuutamist tehti meile väike koolitus, ma olin üks vähestest kes polnud enne kanuuga sõitnud. Esimeste kanuude peale läksidki algajad. Teekond oli jagatud kaheks, esimene ots oli rahulik, tuli vaid sõuda ning loodust imetleda. Teinepool aga keerulisem, algul tehti lühike tutvustus, et kuidas kuskilt kärestikust ilusti läbi minna ning hoiatati kurjade koerte (kuri koer oli alguses nii sõbraliku näoga ja tahtis kaldal pigem keelega üle näo tõmmata, kuid hetk hiljem aga nina peast hammustada) ning veel kurjemate peremeeste eest:).
Meie kolm kõige kirevamat elamust jäidki jõe teisse ossa. Kõigepealt jäime kinni ilmselt puuokste vms. külge, veidi siplemist ning pääsesime nende vangistusest. Teine elamus oli neist kõige hirmutavam. Hakkasime kärestikust alla minema, kui jäime kahe kivi vahele ning lõpuks keeras kanuu külje ette ning istusime kanuuga kahe kivi peal. Üritasin küll ühest kivist meid eelmale tõugata kui kivi oli veetaimedega kaetud ja väga libe ning eriti see ei õnnestunud. Meist möödus üks korraldaja kanuuga ning ta jäi ka vaatama, et kas saame sealt minema või mitte. Lõpuks ikka saime. Kolmas koht oli pigem naljakas. Suured puuoksad oli üle jõe ning ka lahtiolevas väikeses osas. Esimest korda seda läbida ei õnnestunud, kanuu keeras külje ette ning ilma kanuud sirgeks saamata sealt läbi poleks saanud. Siis tulid teised ühe kanuuga ning nende kanuu tegi samamoodi. Nemad jäid siis ootama ning me proovisime uuesti. Kuna nende kanuu jäi läbikäigu lähedale saime nende kanuust teha tõuke mida oligi vaja ning jätkasime rõõmsalt reisi:)
Ning oh imet, terve kanuutamise aja ei tulnud piiskagi vihma:D Sadas nii enne kui tibutas pärast:) Minu jaoks oli see suur elamus ning õnneks Kaspar oli enne kanuutamas käinud ning teadis mida me seal teeme ning juhendas väga ilusti ja säilitas rahulikkuse:) Meeskonna töö sujus meil ilusti, (isegi kanuu ei läinud kummuli, kahjuks ühed said selliselt märjaks, aga nad olid väga tublid ja tegid retke märgadena edasi ) väga lõbus oli, nii sirelite nuusutamine, kui piknik kõrkjates ning okste eest kanuusse peitu pugemine:) FUN! Saime isegi tunnistused:D
Õhtul suundusime ööbimiskohta (Käbliku talu), mis oli väga hubane (palkmaja:D). Maja oli kolmekorruseline ja mõnusalt sopiline:) Kõige alla oli saun ja köök mõnusa söögisaaliga, teisel korrusel oli suurem saal klaveriga ning wc/vannituba, kolmandal toad, enamuses kahesed ning üks suurem neljane. Saime Kaspariga mõnusa kahetolise toa. Isegi mina, kes ma võõras kohas ei maga, magasin seal nagu karu talveund:) Väljas olid tiigid ning talus oli ka hobune ning kaks jahikoera, üks neist oli juba pensionil ning ulgus väga haledalt vokaale. Õnneks tegi ta seda vaid siis kui keegi oli lähedal teda kuulamas, muidu oli ta tasa. Eks ta tahab ka oma kurba saatust kurta. Väga hea koht oli ja õhtune õuegrill oli väga mõnus;)
Järgmisel päeval olime hommikul veel talus. Enne kahte hakkasime liikuma. Kuna me juba sealkandis olime, siis uurisime ka ümbrust. Läksime vaatama Kiirenduse mäge. Ronisime siis üles ega näinud midagi huvitavat. Nagu me järeldusele jõudsime, tuli nimi sellest, et sai kiirelt ära vaadatud:) Käisime siis ka Tartus, kus Kaspar tegi meile väikeses ekskursiooni. Käisime ka pannkooke söömas, nämmmmmm:D koha nime ei mäleta küll enam, mis teha, vanaks hakkan jääma:P Tagasiteel käisime veel siniallikatel. Huvitav et ma seal enne pole käinud. Väga huvitav koht. Väikesed vulkaanikesed purskavad:) Lahing tumeda ja heleda vahel. Kes seal käinud pole, soovitan ära käia;)
Peale üheksat jõudsime tagasi Pessa, kus ootas meid saun, tänud selle eest;)
Kokkuvõttes oli väga tore nädalavahetus. Sai väga mõnusalt aega veedetud, tutvusin Kaspari toredate töökaaslastega ning järjekordne kinnitus, et eesti on väike: üks töökaaslane elab Sakus ja tema poeg on käinud mul suverühmas, ma isegi mäletan teda:)
Et siis, millal uuesti kanuutama?:D või võtaks nüüd mägironimise?;):P
1 kommentaar:
Noh, kõige tähtsam suhte test ehk koos kanuutamine on ära tehtud, palju õnne;)
Väga muhe kirjeldus.
Postita kommentaar